Leesikas – looduslik abimees kuseteede tervisele

Kiired faktid

• Ladinakeelne nimi: Arctostaphylos uva-ursi
• Tuntud ka kui: karumari, karupohl
• Kasutatav osa: peamiselt lehed
• Toime: põletikuvastane, antibakteriaalne, uriinieritust soodustav
• Levinud kasutus: kuseteede põletike raviks
• Tarbimisvormid: tee, kapslid, tinktuurid, pulber

Taimest lühidalt

Päritolu ja levik: Taim on levinud põhjapoolkera jahedates piirkondades, kasvades eelistatult kuival, happelisel pinnasel – näiteks männimetsades ja nõmmedel.

Leesikas on igihaljas poolpõõsas, millel on nahkjad läikivad lehed ja roosakad või valged kellukesekujulised õied. Sügiseks valmivad punased viljad, mis meenutavad pohli. Kuigi viljad on söödavad, kasutatakse ravimtaimena peamiselt lehti, mis sisaldavad tervisele kasulikke aineid.

Ajalugu:
Leesikat on kasutatud rahvameditsiinis sajandeid, eelkõige Põhjamaade, Vene ja Ameerika põlisrahvaste poolt. Taim leidis koha ka Euroopa keskaja taimeraviraamatutes, kus seda soovitati põiepõletiku ja neeruvaevuste korral. Tänapäeval hinnatakse leesikat peamiselt tema antiseptilise toime tõttu kuseteedele.

Leesikas Eesti rahvameditsiinis

Eesti rahvameditsiinis on leesikat peetud oluliseks ravimtaimeks eelkõige põie- ja neeruhaiguste leevendajana. Vanarahvas kasutas leesikalehtedest valmistatud teed põletikuliste kuseteede haiguste korral, nimetades seda „põierohuks“. Samuti usuti, et leesikatee aitab „kehast vee välja ajada“, mistõttu kasutati seda tursete ja vedelikupeetuse korral. Leesikalehtedega tehti ka kompresse haavadele ja nahapõletikele, kuna sellel arvati olevat desinfitseeriv toime. Taimi korjati varakevadel või sügisel ning kuivatati saunalae all või ahju juures, et säilitada ravivägi läbi talve. Leesika kasutamine oli laialt levinud eriti Lõuna-Eestis, kus ravimtaimede tundmine ja kasutamine püsis tugevana ka 20. sajandi alguses.

Põhilised kasulikud toimed

1. Leevendab kuseteede põletikke
   Leesika lehed sisaldavad arbutiini, mis organismis muutub antibakteriaalseks hüdrokinooniks. See aitab võidelda põie- ja kuseteede infektsioonide vastu, vähendades põletikku ja soodustades paranemist.
2. Antibakteriaalne toime
   Taimes leiduvad fenoolsed ühendid pärsivad kahjulike bakterite kasvu, mistõttu leesikas toimib loodusliku antiseptikuna. See teeb selle kasulikuks mitte ainult põiepõletiku, vaid ka teiste bakteriaalsete infektsioonide korral.
3. Uriinieritust suurendav (diureetiline)
   Leesikas ergutab neerude tööd ja soodustab liigse vedeliku eemaldamist organismist. See võib aidata tursete ja kergemate neeruhäirete korral.
4. Võib vähendada neerukivide teket
   Leesika diureetiline ja bakteritevastane toime aitab vähendada neerukivide tekkimise riski, hoides kuseteed puhtana ja vähendades kristallide sadestumist.
5. Toetab immuunsüsteemi tööd
   Leesikas sisaldab tanniine ja flavonoide, mis on tuntud oma põletikuvastase ja antioksüdatiivse toime poolest, aidates organismil paremini võidelda infektsioonide vastu.

Arbutiin – looduslik antibakteriaalne ühend

Arbutiin on bioaktiivne aine, mida leidub mitmetes taimedes, eriti leesika (Arctostaphylos uva-ursi) lehtedes. Keemiliselt on see glükosiid, mis organismis laguneb hüdrokinooniks – ühendiks, millel on tugev antibakteriaalne ja antiseptiline toime, eriti kuseteede infektsioonide korral.

Kogus leesika lehtedes

Leesika lehed sisaldavad arbutiini umbes 10–15% ulatuses kuivaine massist. See on üsna kõrge kontsentratsioon, mistõttu leesikas on hinnatud ravimtaim põiepõletiku ja neeruvaevuste leevendamisel.

💡 Kuidas arbutiin toimib?

• Muutub kehas hüdrokinooniks, mis desinfitseerib kuseteid
• Aitab vähendada põletikku ja kiirendada paranemist
• Toime on tõhusam, kui uriin on leeliselisem – näiteks tarbides aluselist mineraalvett või taimeteesid

Taimed, mis sisaldavad arbutiini:

Kosmeetikas kasutatakse arbutiini sageli naha pigmentatsiooni vähendamiseks, kuna see pärsib melaniini tootmist. Seetõttu leidub seda ka karusmarja ekstraktis, nisuidus ja teatud ravimtaimedes, mida kasutatakse naha hoolduses.

Kasutusviisid

• Tee: kõige levinum tarbimisviis. 1 teelusikatäis kuivatatud lehti tassi kuuma vee kohta. Lasta tõmmata 10–15 minutit, kurnata ja juua 2–3 korda päevas.
• Pulber: kuivatatud ja jahvatatud leesikalehed kapslites või lisandina smuutidesse.
• Kapslid: mugav alternatiiv, sisaldavad standardiseeritud koguses toimeaineid.
• Tinktuurid: kontsentreeritud vedelik alkoholibaasil, doseeritakse tilkadena.
• Kompressid või vannid: harvem kasutatavad, pigem nahaärrituste või väikeste haavade puhastamiseks.

Võimalikud kõrvaltoimed ja ettevaatusabinõud

• Pikaajaline kasutamine pole soovitatav. Arbutiin, mida leesikas sisaldab, võib suures koguses ja pikaajalisel kasutamisel olla maksa koormav.
• Ei sobi alla 12-aastastele lastele ega rasedatele/imetavatele naistele.
• Võib põhjustada iiveldust, oksendamist või kõhuvalu.
• Ei tohi kasutada happelise uriiniga (nt C-vitamiini ületarbimisel), kuna toime väheneb.
• Tuleb vältida koos kasutamist ravimitega, mis mõjutavad maksa või neerusid.

Seosed haigustega / mille puhul kasutatakse

• Tsüstiit (põiepõletik)
• Uretriit (kusiti põletik)
• Neeruvaagnapõletik (püelonefriit)
• Neerukivide ennetus
• Kerge diureetikumina tursete puhul

Retseptisoovitused

1. Klassikaline leesikatee
Koostisosad:

• 1 tl kuivatatud leesikalehti
• 200 ml keeva vett
  Valmistamine: Vala keev vesi leesikatele, kata ja lase tõmmata 10–15 min. Kurna ja tarbi soojalt 2–3 korda päevas kuurina kuni 5 päeva järjest.

2. Leesika-türnpuu tinktuur neerudele
Koostisosad:

• 50 g leesikalehti
• 50 g türnpuukoort
• 500 ml 40% alkoholi
  Valmistamine: Sega ürdid ja vala peale alkohol. Lase seista 14 päeva, loksuta aeg-ajalt. Kurna ja säilita pimedas. Doseeri 20–30 tilka 2–3 korda päevas veega lahjendatult.

3. Diureetiline taimesegu
Koostisosad:

• 2 osa leesikalehti
• 1 osa nõgeselehti
• 1 osa kaselehti
  Valmistamine: Sega taimed. Tõmba 1 spl segu 250 ml veega 10 min. Joo 1–2 korda päevas veepeetuse või tursete korral.

Mida tasub veel teada

• Leesikas ei sobi kiireks infektsioonide raviks – toimib aeglasemalt kui sünteetilised antibiootikumid.
• Ei soovitata kasutada koos C-vitamiinirikka toiduga või preparaatidega, sest happeline uriin pärsib arbutiini aktiivsust.
• Mõningates riikides müüakse leesikat apteegis käsimüügis kui fütoterapeutilist ravimit.

Leesikas, pohl, kuldvits ja nõges – võrdleme

Millal valida milline taim?

Vali leesikas, kui:

• esineb äge kuseteede või põiepõletik
• on vaja tugevat antibakteriaalset ja antiseptilist toimet
• kasutus on lühiajaline ja sihipärane

Vali pohl, kui:

• soovid kuseteede toetust pikema aja jooksul
• eesmärk on ennetamine või kergete vaevuste leevendamine
• vajad taime, mis sobib ka igapäevaseks kasutuseks

Vali kuldvits, kui:

• probleemid on seotud neerude, kuseteede või vedelikupeetusega
• esineb põletik või liigesejäikus
• otsid taime, mida saab kasutada kuuridena ja segudes

Vali nõges, kui:

• vajad üldist turgutust ja toitaineterikast tuge
• soovid toetada vereloomet, liigeseid ja ainevahetust
• otsid taime, mis sobib igapäevaseks teeks või toidulisandiks

Koos kasutamine:

• Leesikas + kuldvits – ägedam kuseteede tugi
• Pohl + nõges – igapäevane ja leebe toetav kombinatsioon
• Kuldvits + nõges – kevadine puhastus ja liigeste tugi

Uuemad teadusuuringud leesika kohta (2020–2025)

Aastatel 2020–2025 on hariliku leesika (Arctostaphylos uva-ursi) raviomaduste kohta tehtud uuringuid suhteliselt vähe, enamasti tegemist on ülevaadete ja ohutushinnangutega, mitte suurte kliiniliste katsetustega.

2025. aasta põhjalik ülevaade kinnitab leesika ekstraktide antibakteriaalset potentsiaali kuseteede infektsioonide vastu (sh biofilmide inhibeerimine ja urease aktiivsuse vähendamine), samuti antioksüdantseid ja põletikuvastaseid omadusi, kuid rõhutab, et olemasolevad kliinilised tõendid on piiratud ega toeta veel laialdast kasutust antibiootikumide alternatiivina – soovitatakse edasisi uuringuid, näiteks madala arbutiini sisaldusega ekstraktide või kombinatsioonidega.

Samal aastal algatas Euroopa Ravimiamet (EMA) leesikalehe monograafi 5-aastase revisjoni, kutsudes esitama täiendavaid teadusandmeid. 2020. aasta ohutushinnang LiverToxi andmebaasis kinnitas, et leesika kasutamine ei ole seostatud maksakahjustuste ega tõsiste kõrvaltoimetega standardannustes. Kokkuvõttes toetavad need tööd leesika traditsioonilist rolli kergete kuseteede vaevuste leevendamisel, kuid rõhutavad vajadust ettevaatuse järele ja arsti konsultatsiooni tõsiste probleemide korral.

Leesika korjamine ja kuivatamine

Harilikku leesikat korjatakse peamiselt lehtede pärast, mida kasutatakse ravimtees. Korjamine toimub tavaliselt suve lõpus või sügisel, kui lehed on küpsed ja sisaldavad maksimaalselt toimeaineid nagu arbutiin. Parim aeg on kuiv ja päikeseline ilm, hommikul pärast kaste kuivamist, et vältida niiskust ja hallitust. Korja ainult terveid, plekituid ja putukakahjustusteta lehti männimetsade liivastelt aladelt, jättes piisavalt taimi alles jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Kuivatamiseks laota lehed õhukese kihina (nt 3–4 cm) sõeladele või restidele, mis on tõstetud 1–1,2 meetri kõrgusele maapinnast, et tagada hea õhuringlus. Kuivata soojas, varjulises ja ventileeritavas kohas temperatuuril 35–40 °C (või kuni 70–100 °F) 1–2 päeva jooksul, kuni lehed muutuvad krõbedaks ja murduvaks. Valmis kuivatatud lehed säilita õhukindlas anumas jahedas, pimedas kohas, et säiliksid nende raviomadused kuni aasta. Enne kasutamist veendu, et lehed pole hallitanud ega kaotanud värvi.

Bioaktiivsed ühendid

• Arbutiin – peamine toimeaine, laguneb organismis hüdrokinooniks
• Tanniinid – adstringeeriv (kokkutõmbav) toime, antibakteriaalne
• Flavonoidid – antioksüdandid, põletikuvastased
• Ursolhape – põletikuvastane, võib soodustada haavade paranemist
• Galotanniinid – antioksüdatiivsed ja viirusevastased omadused

Toitaineline koostis (kuivatatud leesikalehed, 100 g kohta)

Märkus: Leesikalehti tarbitakse väikestes kogustes, seega ei ole need olulised makrotoitainete allikad, vaid väärtus peitub bioaktiivsetes ühendites.

Leesika kasutus lähikultuurides

Skandinaavia (Rootsi, Norra, Soome)
Põhjamaades on leesikas olnud klassikaline kuseteede ravimtaim, eriti just lehtede kujul. Rahvameditsiinis kasutati leesikalehtedest teed põie- ja neeruvaevuste korral, sageli lühikeste kuuridena. Huvitav nüanss on see, et Skandinaavias rõhutati juba varakult täpset doseerimist – teati, et taim on tugev ja ei sobi pikaks tarvitamiseks. Soomes ja Rootsis kuulus leesikas ka ametlike ravimtaimede loetellu ning seda kasutati apteegirohtude koostises kuni 20. sajandini.

Slaavi maad (Venemaa, Ukraina, Poola)
Slaavi rahvameditsiinis on leesikas tuntud kui “karu mari” või “karu leht”, mis viitab nii taime tugevusele kui ka seosele metsiku loodusega. Lehti kasutati peamiselt kuseteede põletike, tursete ja palaviku korral. Eripärana kombineeriti leesikat sageli teiste taimedega (nt pohl, kuldvits), et pehmendada selle tugevat toimet. Slaavi pärimuses peeti leesikat ka „puhastavaks taimeks“, mis aitab kehast „halva vee“ välja viia.

Saksamaa ja Kesk-Euroopa
Saksamaal on leesikal eriti tugev koht teaduspõhises fütoteraapias. Taime lehed on olnud ametlikult tunnustatud ravimtooraine ning kuuluvad mitmete farmakopöade koosseisu. Saksakeelses traditsioonis rõhutatakse, et leesikas toimib kõige paremini leeliselise uriini korral, mistõttu soovitati samaaegselt vältida happelisi toite. Tänapäeval kasutatakse leesikat Saksamaal peamiselt standardiseeritud ekstraktidena, mitte enam juhusliku teena.

Ühine joon kultuuride lõikes
Kõigis neis piirkondades on leesikat käsitletud kui tugevat, sihipärast ja “mitte igapäevast” ravimtaime. Erinevalt paljudest teistest metsataimedest ei olnud leesikas „igaks juhuks joodav tee“, vaid ravivahend konkreetse probleemi korral. See ettevaatlik ja austav suhtumine on kandunud edasi ka tänapäeva kasutussoovitustesse.

Tänapäevane kasutus
Ka nüüd kasutatakse leesikat peamiselt:

• kuseteede vaevuste korral
• lühiajaliste kuuridena
• sageli koos leebemate taimedega (nt pohl, nõges, kuldvits)

See järjepidevus rahvapärimusest kuni tänapäevase fütoteraapiani teeb leesikast ühe kõige paremini dokumenteeritud metsataime Põhja- ja Kesk-Euroopas.

KKK – korduma kippuvad küsimused

Kas leesikas on pohl?

Ei, leesikas ei ole pohl, kuigi nad võivad esmapilgul sarnased tunduda – eriti lehtede ja kasvukoha poolest. Siin on nende peamised erinevused:

Mis on leesikas ja milleks seda kasutatakse?
Leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) on ravimtaim, mida kasutatakse peamiselt kuseteede põletike ja infektsioonide raviks.

Milline on soovitatav päevane annus?
Tee kujul kuni 2–3 tassi päevas. Kapslite või tinktuuride puhul järgida tootja või arsti juhiseid.

Kas leesikas on ohutu?
Lühiajalise kuurina – jah. Pikaajalisel kasutamisel võib kahjustada maksa ja neere. Raseduse ja imetamise ajal mitte kasutada.

Kas leesikas aitab põiepõletiku vastu?
Jah, selle antibakteriaalne ja põletikuvastane toime võib leevendada tsüstiidi sümptomeid.

Kui kiiresti leesikas toimib?
Mõju avaldub järk-järgult – sageli 2–4 päeva jooksul regulaarse tarvitamise korral.

Kas leesikamarju võib süüa või moosi teha?
Jah, leesikamarjad (harilik leesikas, Arctostaphylos uva-ursi) on söödavad ja mittemürgised, kuid enamikule inimestest nad eriti ei maitse.

Toorelt on marjad jahused, kuivad, peaaegu maitsetud või kergelt mõrkjas-hapukad – seetõttu ei korjata neid Eestis tavaliselt toiduks nagu pohli või jõhvikaid. Karud ja paljud linnud-loomad aga armastavad neid.

Moosi või tarretist võib leesikamarjadest küll teha: keetmisel ja suhkruga segamisel muutuvad nad magusamaks ning sobivad hästi segumoosiks teiste marjadega (nt pohl, jõhvikas või õun). Traditsiooniliselt on põhjamaades (nt Põhja-Ameerika indiaanlased, põhjarahvad) neid kasutatud moosiks, tarretiseks, kastmeteks või isegi jahuks kuivatatult.

Siiski pole see Eestis väga levinud, sest maitse jääb tagasihoidlikuks võrreldes magusamate marjadega. Kui proovida, soovitatakse marju esmalt keeta, et tekstuur pehmeneb ja maitse paraneb.

Tähtis ettevaatus: Ära sega leesikat mürgiste marjadega (nt kuslapuu või maikellukas) – leesika marjad on ümmargused, siledad ja punased, kasvavad maadligi roomaval taimel nahkjate lehtedega.

Kokkuvõte

Allikad / viited

1. EMA (European Medicines Agency). (2017).
   Community herbal monograph on Arctostaphylos uva-ursi (L.) Spreng., folium.
   EMA – www.ema.europa.eu
2. Blumenthal, M. (1998).
   The Complete German Commission E Monographs.
   American Botanical Council
3. Lätti, A., et al. (2008).
   Chemical composition of arbutin-containing leaves.
   Phytochemistry – https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/18313465/
4. McKenna, D. J., et al. (2002).
   Botanical Medicines: The Desk Reference for Major Herbal Supplements.
   CRC Press
5. https://www.ema.europa.eu/en/documents/herbal-summary/bearberry-leaf-summary-public_en.pdf
6. https://www.ema.europa.eu/en/documents/herbal-report/final-assessment-report-arctostaphylos-uva-ursi-l-spreng-folium-revision-2_en.pdf