Skip to content

Leesikas – looduslik abimees kuseteede tervisele

    Leesikas on laialt tuntud oma põletikuvastase ja antiseptilise toime poolest, eriti kuseteede probleemide korral.Selle väekas taim aitab puhastada organismi, võideldes kahjulike bakteritega ning leevendades põie- ja neeruvaevusi. Lisaks sisaldab leesikas mitmeid bioaktiivseid ühendeid, mis toetavad üldist tervist ning immuunsust.


    Kiired faktid

    • Ladinakeelne nimi: Arctostaphylos uva-ursi
    • Tuntud ka kui: karumari, karupohl, karumustikas
    • Kasutatav osa: peamiselt lehed
    • Toime: põletikuvastane, antibakteriaalne, uriinieritust soodustav
    • Levinud kasutus: kuseteede põletike raviks
    • Tarbimisvormid: tee, kapslid, tinktuurid, pulber

    Leesikas

    Taimest lühidalt


    Päritolu ja levik: Taim on levinud põhjapoolkera jahedates piirkondades, kasvades eelistatult kuival, happelisel pinnasel – näiteks männimetsades ja nõmmedel.

    Leesikas on igihaljas poolpõõsas, millel on nahkjad läikivad lehed ja roosakad või valged kellukesekujulised õied. Sügiseks valmivad punased viljad, mis meenutavad pohli. Kuigi viljad on söödavad, kasutatakse ravimtaimena peamiselt lehti, mis sisaldavad tervisele kasulikke aineid.

    Ajalugu:
    Leesikat on kasutatud rahvameditsiinis sajandeid, eelkõige Põhjamaade, Vene ja Ameerika põlisrahvaste poolt. Taim leidis koha ka Euroopa keskaja taimeraviraamatutes, kus seda soovitati põiepõletiku ja neeruvaevuste korral. Tänapäeval hinnatakse leesikat peamiselt tema antiseptilise toime tõttu kuseteedele.


    Leesikas Eesti rahvameditsiinis

    Eesti rahvameditsiinis on leesikat peetud oluliseks ravimtaimeks eelkõige põie- ja neeruhaiguste leevendajana. Vanarahvas kasutas leesikalehtedest valmistatud teed põletikuliste kuseteede haiguste korral, nimetades seda „põierohuks“. Samuti usuti, et leesikatee aitab „kehast vee välja ajada“, mistõttu kasutati seda tursete ja vedelikupeetuse korral. Leesikalehtedega tehti ka kompresse haavadele ja nahapõletikele, kuna sellel arvati olevat desinfitseeriv toime. Taimi korjati varakevadel või sügisel ning kuivatati saunalae all või ahju juures, et säilitada ravivägi läbi talve. Leesika kasutamine oli laialt levinud eriti Lõuna-Eestis, kus ravimtaimede tundmine ja kasutamine püsis tugevana ka 20. sajandi alguses.


    Põhilised kasulikud toimed

    1. Leevendab kuseteede põletikke
      Leesika lehed sisaldavad arbutiini, mis organismis muutub antibakteriaalseks hüdrokinooniks. See aitab võidelda põie- ja kuseteede infektsioonide vastu, vähendades põletikku ja soodustades paranemist.
    2. Antibakteriaalne toime
      Taimes leiduvad fenoolsed ühendid pärsivad kahjulike bakterite kasvu, mistõttu leesikas toimib loodusliku antiseptikuna. See teeb selle kasulikuks mitte ainult põiepõletiku, vaid ka teiste bakteriaalsete infektsioonide korral.
    3. Uriinieritust suurendav (diureetiline)
      Leesikas ergutab neerude tööd ja soodustab liigse vedeliku eemaldamist organismist. See võib aidata tursete ja kergemate neeruhäirete korral.
    4. Võib vähendada neerukivide teket
      Leesika diureetiline ja bakteritevastane toime aitab vähendada neerukivide tekkimise riski, hoides kuseteed puhtana ja vähendades kristallide sadestumist.
    5. Toetab immuunsüsteemi tööd
      Leesikas sisaldab tanniine ja flavonoide, mis on tuntud oma põletikuvastase ja antioksüdatiivse toime poolest, aidates organismil paremini võidelda infektsioonide vastu.

    Arbutiin – looduslik antibakteriaalne ühend

    Arbutiin on bioaktiivne aine, mida leidub mitmetes taimedes, eriti leesika (Arctostaphylos uva-ursi) lehtedes. Keemiliselt on see glükosiid, mis organismis laguneb hüdrokinooniks – ühendiks, millel on tugev antibakteriaalne ja antiseptiline toime, eriti kuseteede infektsioonide korral.

    🔬 Kogus leesika lehtedes

    Leesika lehed sisaldavad arbutiini umbes 10–15% ulatuses kuivaine massist. See on üsna kõrge kontsentratsioon, mistõttu leesikas on hinnatud ravimtaim põiepõletiku ja neeruvaevuste leevendamisel.

    💡 Kuidas arbutiin toimib?

    • Muutub kehas hüdrokinooniks, mis desinfitseerib kuseteid
    • Aitab vähendada põletikku ja kiirendada paranemist
    • Toime on tõhusam, kui uriin on leeliselisem – näiteks tarbides aluselist mineraalvett või taimeteesid

    Taimed, mis sisaldavad arbutiini:

    TaimeliikLadinakeelne nimiArbutiini sisaldus (%)Märkused
    LeesikasArctostaphylos uva-ursi10–15%Kõrgeim sisaldus, kasutatakse meditsiinis
    ÜlestõusmistaimMyrothamnus flabellifoliakuni 27%Aafrika põõsas, väga kõrge kontsentratsioon
    Pohla lehedVaccinium vitis-idaea5–7%Sarnane leesikale, kuid madalam tase
    MustikasVaccinium myrtillus1–3%Sisaldus varieerub, kasutatakse ka toiduna
    Pirn (koor/viljaliha)Pyrus communis0.5–1%Väikestes kogustes, kasutatakse kosmeetikas
    Nisuidu ekstraktTriticum aestivum0.2–0.5%Kasutatakse naha hoolduses

    💡 Kosmeetikas kasutatakse arbutiini sageli naha pigmentatsiooni vähendamiseks, kuna see pärsib melaniini tootmist. Seetõttu leidub seda ka karusmarja ekstraktisnisuidus ja teatud ravimtaimedes, mida kasutatakse naha hoolduses.


    Kasutusviisid

    • Tee: kõige levinum tarbimisviis. 1 teelusikatäis kuivatatud lehti tassi kuuma vee kohta. Lasta tõmmata 10–15 minutit, kurnata ja juua 2–3 korda päevas.
    • Pulber: kuivatatud ja jahvatatud leesikalehed kapslites või lisandina smuutidesse.
    • Kapslid: mugav alternatiiv, sisaldavad standardiseeritud koguses toimeaineid.
    • Tinktuurid: kontsentreeritud vedelik alkoholibaasil, doseeritakse tilkadena.
    • Kompressid või vannid: harvem kasutatavad, pigem nahaärrituste või väikeste haavade puhastamiseks.

    Võimalikud kõrvaltoimed ja ettevaatusabinõud

    • Pikaajaline kasutamine pole soovitatav. Arbutiin, mida leesikas sisaldab, võib suures koguses ja pikaajalisel kasutamisel olla maksa koormav.
    • Ei sobi alla 12-aastastele lastele ega rasedatele/imetavatele naistele.
    • Võib põhjustada iiveldust, oksendamist või kõhuvalu.
    • Ei tohi kasutada happelise uriiniga (nt C-vitamiini ületarbimisel), kuna toime väheneb.
    • Tuleb vältida koos kasutamist ravimitega, mis mõjutavad maksa või neerusid.

    Seosed haigustega / mille puhul kasutatakse

    • Tsüstiit (põiepõletik)
    • Uretriit (kusiti põletik)
    • Neeruvaagnapõletik (püelonefriit)
    • Neerukivide ennetus
    • Kerge diureetikumina tursete puhul

    Retseptisoovitused

    1. Klassikaline leesikatee
    Koostisosad:

    • 1 tl kuivatatud leesikalehti
    • 200 ml keeva vett
      Valmistamine: Vala keev vesi leesikatele, kata ja lase tõmmata 10–15 min. Kurna ja tarbi soojalt 2–3 korda päevas kuurina kuni 5 päeva järjest.

    2. Leesika-türnpuu tinktuur neerudele
    Koostisosad:

    • 50 g leesikalehti
    • 50 g türnpuukoort
    • 500 ml 40% alkoholi
      Valmistamine: Sega ürdid ja vala peale alkohol. Lase seista 14 päeva, loksuta aeg-ajalt. Kurna ja säilita pimedas. Doseeri 20–30 tilka 2–3 korda päevas veega lahjendatult.

    3. Diureetiline taimesegu
    Koostisosad:

    • 2 osa leesikalehti
    • 1 osa nõgeselehti
    • 1 osa kaselehti
      Valmistamine: Sega taimed. Tõmba 1 spl segu 250 ml veega 10 min. Joo 1–2 korda päevas veepeetuse või tursete korral.

    Mida tasub veel teada

    • Leesikas ei sobi kiireks infektsioonide raviks – toimib aeglasemalt kui sünteetilised antibiootikumid.
    • Ei soovitata kasutada koos C-vitamiinirikka toiduga või preparaatidega, sest happeline uriin pärsib arbutiini aktiivsust.
    • Mõningates riikides müüakse leesikat apteegis käsimüügis kui fütoterapeutilist ravimit.

    Bioaktiivsed ühendid

    • Arbutiin – peamine toimeaine, laguneb organismis hüdrokinooniks
    • Tanniinid – adstringeeriv (kokkutõmbav) toime, antibakteriaalne
    • Flavonoidid – antioksüdandid, põletikuvastased
    • Ursolhape – põletikuvastane, võib soodustada haavade paranemist
    • Galotanniinid – antioksüdatiivsed ja viirusevastased omadused

    Toitaineline koostis (kuivatatud leesikalehed, 100 g kohta)

    ToitaineKogus% päevasest vajadusest (ligikaudne)
    Kiudained30 g120%
    Tanniinid15 g
    Arbutiin5–15 g
    Flavonoidid~2 g
    Kaltsium250 mg25%
    Magneesium100 mg25%
    Kaalium400 mg20%

    Märkus: Leesikalehti tarbitakse väikestes kogustes, seega ei ole need olulised makrotoitainete allikad, vaid väärtus peitub bioaktiivsetes ühendites.


    KKK – korduma kippuvad küsimused

    Kas leesikas on pohl?

    Ei, leesikas ei ole pohl, kuigi nad võivad esmapilgul sarnased tunduda – eriti lehtede ja kasvukoha poolest. Siin on nende peamised erinevused:

    TunnusLeesikasPohl
    Ladinakeelne nimiArctostaphylos uva-ursiVaccinium vitis-idaea
    Tarbitav osaLehed (ravimtaimena)Marjad (toiduks)
    Marjade maitseMaitsetu, jahuneHapukas, mahlane
    KasutusvaldkondTaimravi (põis, neerud)Toit ja rahvameditsiin

    Mis on leesikas ja milleks seda kasutatakse?
    Leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) on ravimtaim, mida kasutatakse peamiselt kuseteede põletike ja infektsioonide raviks.

    Milline on soovitatav päevane annus?
    Tee kujul kuni 2–3 tassi päevas. Kapslite või tinktuuride puhul järgida tootja või arsti juhiseid.

    Kas leesikas on ohutu?
    Lühiajalise kuurina – jah. Pikaajalisel kasutamisel võib kahjustada maksa ja neere. Raseduse ja imetamise ajal mitte kasutada.

    Kas leesikas aitab põiepõletiku vastu?
    Jah, selle antibakteriaalne ja põletikuvastane toime võib leevendada tsüstiidi sümptomeid.

    Kui kiiresti leesikas toimib?
    Mõju avaldub järk-järgult – sageli 2–4 päeva jooksul regulaarse tarvitamise korral.


    Kokkuvõte

    „Leesikas on looduslik antiseptik, mis aitab hoida kuseteed puhtana ning vähendada põletikku, toetades traditsioonilise ravimi rolli ka tänapäeva teadusmaailmas.“

    Uuringud kinnitavad arbutiini ja flavonoidide toimet bakteriaalsete infektsioonide vastu. Õigel kasutamisel võib leesikas olla tõhus abivahend kergete kuseteede põletike ennetamisel ja ravis.



    Allikad / viited

    1. EMA (European Medicines Agency). (2017).
      Community herbal monograph on Arctostaphylos uva-ursi (L.) Spreng., folium.
      EMA – www.ema.europa.eu
    2. Blumenthal, M. (1998).
      The Complete German Commission E Monographs.
      American Botanical Council
    3. Lätti, A., et al. (2008).
      Chemical composition of arbutin-containing leaves.
      Phytochemistry – https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/18313465/
    4. McKenna, D. J., et al. (2002).
      Botanical Medicines: The Desk Reference for Major Herbal Supplements.
      CRC Press

    Lisa kommentaar

    Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga