Paju koor – looduslik valuvaigisti ja põletikuvastane abiline

Kiired faktid

• Ladinakeelne nimi: Salix alba (valgepaju), kuid kasutatakse ka teisi Salix liike.
• Toimeaine: salitsiin – looduslik aspiriini eelkäija.
• Põhitoime: valuvaigistav, palavikku alandav, põletikuvastane.
• Kasutusviisid: tee, tõmmis, tinktuur, pulber, kapslid.
• Ajalooline tähendus: olnud inspiratsiooniks aspiriini loomisele 19. sajandil.

Taimest lühidalt

Rahvapärased nimetused Eestis: Tartu Ülikooli herbaariumi andmetel on kasutusel olnud nimetused nagu paokoor, pajukoor, paokoore tee, pajutõrv. Rahvameditsiinis räägiti sageli „pajust, mis võtab palaviku“.

Päritolu ja levik: paju on levinud kogu Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab looduses mitukümmend liiki, eelistades niiskeid kasvukohti.

Ajalugu:
Juba antiik-Kreekas ja Egiptuses kasutati paju koort valu ja põletiku vastu. Hippokrates soovitas koore närimist palaviku korral. Keskajal kasutati seda katku ja külmetuste ravis. 19. sajandil eraldati paju koorest salitsiin, millest hiljem arendati aspiriin (atsetüülsalitsüülhape).

Põhilised kasulikud toimed

1. Valuvaigistav toime
   Paju koores sisalduv salitsiin toimib organismis sarnaselt aspiriinile, vähendades valu. Seda kasutatakse peavalu, lihasvalu, liigesevalu ja menstruatsioonivalu korral. Erinevalt sünteetilisest aspiriinist võib paju koor olla maole leebem.
2. Põletikuvastane toime
   Paju koore bioaktiivsed ühendid vähendavad põletikuliste ainete (nt prostaglandiinide) tootmist. See muudab taime kasulikuks artriidi, reuma ja muude põletikuliste seisundite puhul.
3. Palavikku alandav
   Traditsioonilises meditsiinis on paju koort kasutatud gripi, külmetushaiguste ja palaviku korral. See soodustab higistamist ja temperatuuri alandamist.
4. Südame-veresoonkonna toetaja
   Paju koor aitab parandada vereringet ja vähendab trombide tekkimise riski, kuna salitsiin toimib verevedeldajana. Seda on seostatud südameinfarkti ja insuldi riski vähendamisega.
5. Antimikroobne ja immuunsust toetav
   Uuringud on näidanud, et paju koore ekstraktidel on kerge antibakteriaalne toime ning need võivad tugevdada organismi loomulikku kaitsevõimet infektsioonide vastu.

Kasutusviisid

• Tee: kuivatatud ja purustatud koort keeta 10–15 minutit ning juua valu ja palaviku korral.
• Pulber: kapslitesse pressitud paju koore pulbrit kasutatakse toidulisandina.
• Tinktuur: alkoholiga valmistatud ekstrakti võib tarvitada väikestes annustes.
• Salvid ja geelid: välispidiseks kasutamiseks lihas- ja liigesevalude korral.

Paju koore kasutamine Eestis läbi aegade

Eestis on paju koort kasutatud rahvameditsiinis juba sajandeid. Vanemad teated räägivad, et paju koore tõmmist või teed anti palaviku, külmetuse ja peavalu korral, kuna rahvas teadis selle higistama panevat ja palavikku alandavat toimet. Lõuna-Eestis kasutati nimetust paokoor ning sellest keedetud teed joodi ka liigesevalude ja reuma vastu. Põhja- ja Lääne-Eestis kasutati paju koore närimist hammaste ja igemete valu leevendamiseks ning isegi nakkushaiguste ennetamiseks. 19. sajandi talurahvameditsiinis soovitati paju koort keeta koos teiste taimede, näiteks angervaksaga, et suurendada toime tugevust.

Veel 20. sajandi alguses leidus paju koore teed maainimeste koduapteegis kui looduslikku valuvaigistit ja palavikualandajat, enne kui apteekidesse jõudsid sünteetilised aspiriinitabletid. Tänapäeval on paju koore kasutus Eestis pigem taimetee või toidulisandi kujul, kuid traditsioonilise pärimusravi osana hinnatakse teda siiani kui looduslikku „aspiriini“.

Võimalikud kõrvaltoimed ja ettevaatusabinõud

• Võib põhjustada maovaevusi ja kõrvetisi tundlikel inimestel.
• Ei soovitata alla 12-aastastele lastele (Reye sündroomi risk, nagu aspiriinil).
• Ei sobi inimestele, kellel on aspiriiniallergia või kes kasutavad verevedeldajaid.
• Ei ole soovitatav raseduse ja imetamise ajal.

Seosed haigustega

• Artriit ja osteoartriit – leevendab liigesevalu ja jäikust.
• Külmetushaigused ja gripp – vähendab palavikku ja kurguvalu.
• Südamehaigused – võib aidata vähendada trombiriski.
• Krooniline alaseljavalu – mitmed uuringud on näidanud efektiivsust seljavalude korral.

Retseptisoovitused

1. Paju koore tee

• 1 tl kuivatatud paju koort
• 250 ml vett
  Keeta tasasel tulel 10 minutit, lasta seista 5 minutit. Juua soojalt.

2. Paju koore tinktuur

• 50 g kuivatatud paju koort
• 250 ml 40% alkoholi
  Lasta tõmmata 2 nädalat pimedas. Tarvitada 20 tilka 2–3 korda päevas.

3. Valu leevendav salv

• 50 ml kookosõli
• 2 spl paju koore pulbrit
• 10 tilka eukalüptiõli
  Segada ja kasutada lihasvalude korral.

Mida tasub veel teada

• Paju koor on olnud üks esimesi looduslikke ravimeid, millest inspireerituna loodi kaasaegne ravim – aspiriin.
• Mitmes Euroopa riigis müüakse paju koort kui taimset valuvaigistit apteegis käsimüügiravimina.
• Regulaarne tarvitamine peaks olema arstiga kooskõlastatud, eriti krooniliste haiguste korral.

Bioaktiivsed ühendid

• Salitsiin – peamine toimeaine, põletiku- ja valuvaigistav.
• Flavonoidid – antioksüdantsed ühendid, toetavad südame-veresoonkonna tervist.
• Tanniinid – kokkutõmbava toimega, toetavad seedimist ja omavad antibakteriaalset toimet.
• Polüfenoolid – immuunsust toetavad ühendid.

Toitaineline koostis (kuivatatud koores, 100 g)

*Ligikaudne, sõltub liigist ja töötlemisest.

FAQ

Kas paju koor on sama mis aspiriin?
Ei, kuid sisaldab looduslikku salitsiini, millest aspiriin on arendatud.

Kui suur on soovitatav annus?
Tee valmistamisel 1–2 g koort 250 ml vee kohta, kuni 3 korda päevas.

Kas paju koor on ohutu pikaajaliseks kasutamiseks?
Mõõdukas tarvitamine on ohutu, kuid pikaajalisel tarvitamisel võib põhjustada maoärritust.

Kas paju koort võib anda lastele?
Alla 12-aastastele ei soovitata, sest risk meenutab aspiriini kõrvaltoimeid.

Kokkuvõte

„Paju koor on looduslik valuvaigisti, mis seob endas traditsioonilise tarkuse ja teaduslikult kinnitatud põletikuvastased omadused.“
Uuringud kinnitavad selle efektiivsust kroonilise valu, artriidi ja külmetushaiguste korral, olles samas üks vanimaid looduslikke ravimeid, millest sai alguse aspiriini ajalugu.

Allikad

1. Chrubasik, J. E., Eisenberg, E., Balan, E., Weinberger, T., Luzzati, R., & Conradt, C. (2000).
   Treatment of low back pain with a herbal or synthetic anti-rheumatic: a randomized controlled study.
   Phytomedicine – https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/10716618/
2. Vlachojannis, J., Magora, F., & Chrubasik, S. (2011).
   Willow species and aspirin: different mechanism of actions.
   Phytotherapy Research – https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/21226125/
3. Nahrstedt, A., & Schmidt, M. (2003).
   Salicin and other constituents of willow bark: a review of pharmacology and clinical studies.
   Phytomedicine – https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12622467/