Skip to content

Ojamõõl – tagasihoidlik, kuid väekas ravimtaim


    Ojamõõl (Geum rivale) on Eestimaa niiskete niitude ja soode väheldane, kuid raviomadustelt tugev taim. Rahvameditsiinis hinnatakse peamiselt tema juuri, mis sisaldavad parkaineid, eeterlikke õlisid ja eugenooli, andes neile nelgilaadse aroomi ja põletikuvastase toime. Traditsiooniliselt on teda kasutatud kõhuhädade, igeme- ja suupõletike ning organismi üldise turgutajana. Ka ürt ja õied leiavad kasutust leotistes ja teedes. Tänapäeval on ojamõõl pigem vähem tuntud, ent väärtuslik looduslik ravim ja metsiku maitse andja.


    Kiired faktid

    • Botaaniline kuuluvus: roosõieliste (Rosaceae) sugukond
    • Kasutatavad osad: juur, ürt, õied
    • Põhitoimed: põletikuvastane, antibakteriaalne, seedimist korrastav, toniseeriv
    • Levik Eestis: niisked niidud, sood, kraavikaldad
    • Õitsemisaeg: mai – juuli
    • Kogumine: juured varakevadel või sügisel, ürt ja õied õitsemise ajal

    Ojamõõl

    Taimest lühidalt

    Ojamõõl on mitmeaastane rohttaim, mille kõrgus ulatub tavaliselt 20–50 cm. Iseloomulikud on tema rippuvad, kellukakujulised lillakad õied ja sulgjad lehed. Taim eelistab niiskeid ja poolvarjulisi kasvukohti.

    Rahvapärased nimetused Eestis on viidanud peamiselt kasvupaigale ja välimusele – näiteks “soomõõl” või “niidumõõl”.

    Ajalugu: Euroopas on ojamõõla kasutatud juba keskajast alates. Tema juur sisaldab eugenooli, mis andis nelgile sarnase lõhna ja maitset ning mille tõttu teda kasutati sageli odavama asendusainena vürtsina õlles, veinides ja toitudes. Rahvameditsiinis oli ojamõõl kõhulahtisuse, palaviku ja suuõõne põletike leevendaja.


    Põhilised kasulikud toimed

    1. Põletikuvastane toime
      Eugenool ja parkaineid aitavad vähendada põletikku, mistõttu ojamõõla juuri ja ürti on kasutatud igemepõletiku, suuhaavandite ja kurguvalu korral.
    2. Antibakteriaalne ja viirusevastane toime
      Juurest saadud ekstraktid pärsivad bakterite ja mõnede viiruste arengut. Seda kinnitavad mitmed farmakognoosia uuringud.
    3. Seedimist korrastav
      Juurte parkaineid aitavad kõhulahtisuse ja kergete seedetrakti põletike puhul. Rahvameditsiinis anti ojamõõlajuurtest teed kõhuhädade leevendamiseks.
    4. Toniseeriv ja kosutav
      Õitest ja ürdist tehtud tee on rahustava toimega, samas kerge toonik, mida on kasutatud väsimuse ja nõrkuse korral.
    5. Valuvaigistav ja kergelt rahustav
      Eugenooli tõttu võib taim mõjuda leevendavalt peavalu, hamba- ja liigesevalude korral.

    Kasutusviisid

    • Juur: kasutatakse kuivatatult teeks, tinktuuriks või pulbriks; võib lisada maitseainena.
    • Ürt ja õied: sobivad teesse ja tõmmistesse, harvem salvidesse.
    • Pulber ja kapslid: tänapäeval müüakse toidulisandina harva, pigem kasutatakse traditsiooniliselt kuivatatud toormena.

    Ojamõõla kasutamine Eestis

    Eestis on ojamõõl olnud traditsiooniliselt hinnatud ravimtaim, eriti just maapiirkondades. Rahvameditsiinis koguti peamiselt taime juuri, mida kasutati teena seedimise korrastamiseks, kõhulahtisuse ja kõhuvalude leevendamiseks ning suu loputamiseks igemehaiguste korral. Tänu tugevale parkaine- ja eeterlike õlide sisaldusele peeti ojamõõla juurt ka põletikuvastaseks ja organismi tugevdavaks vahendiks. Mõnes paigas lisati taime juuri isegi õlle sisse maitsestamiseks ja säilitamiseks. Ürti ning õisi kasutati harvem, kuid neid korjati mõnikord kevadeti toniseeriva joogi valmistamiseks. Kuigi tänapäeval on ojamõõla kasutamine vähenenud, on taime endiselt tuntud kui looduslik abinõu ja teda kogutakse väikeses mahus nii isiklikuks tarbeks kui ka teaduslikuks uurimiseks.


    Võimalikud kõrvaltoimed ja ettevaatusabinõud

    • Üldiselt peetakse ojamõõla mõõdukates kogustes ohutuks.
    • Suured annused võivad põhjustada iiveldust või kõhukinnisust parkaineid tõttu.
    • Rasedad ja imetavad naised peaksid vältima.
    • Allergia võimalus roosõieliste sugukonna taimede suhtes.

    Seosed haigustega

    • Suupõletikud ja igemehaigused – loputuseks ja tinktuurina.
    • Kõhulahtisus ja kerge enteriit – teena.
    • Palavik ja külmetus – toonikuna.
    • Valu ja põletik – lokaalselt või sisemiselt.

    Retseptisoovitused

    1. Ojamõõla juuretee seedimise korrastamiseks
      • 1 tl kuivatatud hakitud juuri
      • 200 ml kuuma vett
      • Lasta 15 min tõmmata ja juua 1–2 korda päevas.
    2. Suu loputus tinktuuriga
      • 1 osa kuivatatud juuri
      • 5 osa viina
      • Lasta 2 nädalat seista, kurnata. Lahjendada 1 tl tinktuuri klaasis vees ja kasutada suuloputusena.
    3. Õite ja ürdi tooniktee
      • 2 tl kuivatatud ürti ja õisi
      • 250 ml vett
      • Keeta 5 minutit, lasta seista 10 minutit. Juua 1 tass väsimuse korral.

    Mida tasub veel teada

    • Ojamõõla juuri kasutati keskajal õlle ja veini maitsestamiseks.
    • Taim annab nelgilaadse maitse ja aroomi tänu eugenoolile.
    • Eestis on taim pigem harvem kogutav, ent leidub veel rabaniitudel ja kraavide ääres.

    Bioaktiivsed ühendid

    • Eugenool
    • Parkained (tanniinid)
    • Flavonoidid
    • Fenoolhapped
    • Glükosiidid

    Toitaineline koostis (100 g kuivatatud juuri)

    ToitaineKogus% päevasest vajadusest*
    Kiudained23 g80%
    Parkained10–15 g
    C-vitamiin25 mg28%
    Kaltsium150 mg15%
    Magneesium80 mg20%

    *ligikaudsed väärtused


    FAQ

    Kas ojamõõl on mürgine?
    Ei, mõõdukalt kasutatuna ei ole. Suurtes kogustes võib põhjustada seedetrakti vaevusi.

    Milliseid osi kasutatakse?
    Peamiselt juuri, aga ka ürti ja õisi.

    Kas sobib igapäevaseks teeks?
    Mitte igapäevaselt – pigem kuuridena või vajadusel.

    Kas ojamõõla võib kasutada lastel?
    Ei soovitata alla 12-aastastel.


    Kokkuvõte

    Ojamõõl on vähetuntud, kuid väärtuslik ravimtaim, mille tugevus peitub tema juurtes sisalduvas eugenoolis ja parkainetes. Teda on kasutatud sajandeid nii seedimise korrastajana kui ka suuõõne tervise toetajana.

    Tsitaat:
    Geum rivale on üks vanimaid põhjamaades kasutatud ravimtaimi, mille juurte eugenoolirikkus teeb ta väärtuslikuks põletiku ja valu leevendajana.” (Gruenwald, 2000)


    Allikad / viited

    1. Gruenwald, J. (2000).
      PDR for Herbal Medicines.
      Medical Economics Company – https://www.worldcat.org/title/pdr-for-herbal-medicines/oclc/45438669
    2. European Medicines Agency (EMA). (2012).
      Community herbal monograph on Geum rivale L.
      EMA – https://www.ema.europa.eu/
    3. Tamm, Ü. (2015).
      Eesti ravimtaimed ja nende kasutamine.
      Eesti Maaülikool – https://dspace.emu.ee/handle/10492/

    Lisa kommentaar

    Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga